PÜHAPÄEVADEPRESSIOON
Et siis äratasin Pühapäeva hommiku
Suutmata hoida seda oma ülikainet pead
Ja et too hommikusöögiks võetud õlu oli täitsa OK
Siis magustoiduks teine võtta - loogiliselt hea
Seejärel läksin kappi riideid sobrama
Ja kõige vähemhaisva särgi ma leidsingi sealt
Siis nägu ka veel puhtaks, juustest kammi läbi lasin
Ja trepist alla koperdasin, päeva tervitama
Mu aju kärssas tollest möödunud ööst
Sigarettidest ja lemmikmuusikast
Aga läitsin järjekordse ja jälgisin üht jõmpsikat
Kes plekkpurki tagus, eks huvitav vast
Siis sättisin end teispoole tänavat
Ja ninna kargas Pühapäeva lõhn, keegi kana praadimas
Oh taevake, kuhu see mu kandis, meenusid mu kaotused
Kusagil sel pikal keerulisel teel.
Pühapäevahommikusel kõnniteel
Ma soovisin, oh taevake, nii väga olla pilves
"Sest pühapäevas on see midagi
Mis paneb elusa tundma üksindust hinges
Mis paneb elusa tundma üksindust hinges
Ja on pea sama põrgulik kui maine lõpp
Hullem sellest veel too kriiskav tee unes
Ja pühapäevahommik, nii rusuv
Ma pargis üht isa nägin
Kilkav plikatirts kiigel
Ja pühapäevakooli kõrval: stop
Ja kuulatasin, neid riime
Siis kõndisin tänaval edasi
Ja kellahelin mu kõrvu kostis, morbiidselt
Ja see kaja kuristikku vajus nagu
Haihtuvad eilsed unenäodki viimsed