A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.
And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.
What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much. | Meie ajastu teema, vähemasti arenenud maailmas, on inimeste vaikuse ihaldamine ja selle mitte leidmine. Liikluse möirgamine, lakkamatu telefonide piiksumine, digitaalsed teadaanded bussides ja rongides, televiisorid lärmamas isegi tühjades kontorites, on lõputu kära allikad ja tähelepanu kõrvale juhtijad. Inimrass väsitab ennast müraga ja igatseb vastupidist — olgu see siis metsikus looduses, ookeani avarustes või sisemisele rahule ja keskendumisele pühendatud retriitil. Ajaloo professor Alain Corbin kirjutas oma varjumisel Sorbonne’is ja Norra maadeavastaja Erling Kagge oma Antarktika tühermaade memuaarides, kuhu mõlemad on üritanud põgeneda. Ja siiski, nagu Mr Corbin “Ajaloo Vaikuses” välja toob, tõenäoliselt ei ole müra rohkem kui seda varem oli. Enne suruõhurehvide kasutuselevõttu olid linnatänavad täis metallservadega rataste ja hobuseraudade kurdistavat kõlksumist munakividel. Enne mobiiltelefonidega kaasnevat vabatahtlikku isolatsiooni bussid ja rongid kaikusid vestlusest. Ajalehemüüjad ei jätnud oma kaupa tumma kuhja, vaid kuulutasid seda täiel häälel, nagu tegid seda ka kirsside, kannikeste ja värske makrelli müüjad. Teatri- ja ooperietendustel valitses kiiduhüüete ja väljavilistamise tekitatud kaos. Isegi maapiirkondades talupojad laulsid tööd rügades. Nüüd nad enam ei laula. Mis on muutunud, ei ole mitte müra tase, mille pärast kaeveldi ka eelmistel sajanditel, vaid tähelepanu kõrvale juhtimise viisid, mis okupeerivad seda ruumi, mille vaikus võiks enda alla võtta. Siin ripub õhus veel üks paradox, sest kui vaikus tekib — männimetsade sügavuses, lagedas kõrbes, või äkitselt tühjenenud ruumis — on see tihtipeale pigem kõhedust tekitav kui teretulnud. Hirm hiilib ligi, kõrv instinktiivselt otsib midagi, olgu selleks siis tule sisin või linnulaul või lehtede kahin, mis päästaks ta sellest senitundmatust tühjusest. Inimesed tahavad vaikust, aga mitte just väga. |